See väljasõit algas hommikul peale 1. tundi ja koolist olime ära umbes kaks ainetundi. Sõit oli suhteliselt pikk, sest talu asus Mustjala lähedal mere ääres. See oli väga looduskaunis koht. Ilm oli talviselt jahe ja tuuline, õnneks olid enamus sellega arvestanud ja ennast soojalt riidesse pannud.
Kui tallu jõudsime, rääkis peremees Kairo meile oma talust ja selle algusaastaist; ta rääkis ka, kuidas neid loomi kasvatada ja kirjeldas nende erinevaid iseloome. Pärast läksime mägiveiseid vaatama, meil lubati neid toita. Nende loomade üheks lemmiknäsimiseks olid kuivatatud saia- ja leivaviilud. Kokku oli seal päris palju pruunikaid ja musta värvi loomi, oma paarsada isendit, ja nad kõik olid kindlate reeglite järgi aedikutesse paigutatud. Paljudele tegi nalja, kuidas mägiveised häält tegid. Nad olid päris julged ja jälgisid meid rahulikult. Nad olid väga karvased ja armsad. Peremees tutvustas meile kõige vanemaid ja kõige nooremaid loomi; igaühel neist oli šotipärane nimi. Aga kõikidel veistel oli üks ja sama perekonnanimi - Ranna Villa.
Ühes aias kapsasid ringi ka kaks hobust, mis tekitas paljudes küsimuse - miks nii?
Kui meie pikk ringkäik lõppes, kinkis peremees kõigile ka mahetootena valmistatud veiselihakonservi. Peab tunnistama, et see oli tõesti väga maitsev.
Vähe sellest, et nägime veiseid ja hobuseid, meie bussi tahtis tulla ka peremehe massiivselt suur koer. See oli nii naljakas.
Juba kooli poole tagasi sõites tegi õpetaja Margit pilte luikedest, kes olid mere äärde talvituma jäänud.
Pildi vaatamiseks klõpsa pildil
Seekordne külaskäik oli päris huvitav ja aeg läks kiiresti.
